Raamatud

Carl Mothander – “Parunid, eestlased ja enamlased”

Meie mõisast jutustab siinse viimase mõisahärra Carl Mothanderi kirjutatud raamat “Parunid, eestlased ja enamlased”.  Raamat on Anu Saluääre eestikeelses tõlkes välja antud “Ilmamaa” kirjastuse poolt 1997. aastal, originaal ilmus rootsi keeles  juba teise maailmasõja ajal (“Baronen, bönder och bolsjeviker i Estland”, Helsingfors 1943).

Loomulikult ei olnud aadlielu  kirjeldav raamat “kohane” lugemisvara nõukogude inimesele, seetõttu jõudis see teos eestikeelsena lugejateni  poolesajandilise hilinemisega. Praeguseks on tal juba ajalooõpiku väärtus.

Toome siinkohal ära raamatu sisukorra ja Jüri Aarma tutvustuse raamatule (ilmus “Luubis” 23.06.1997).

Carl Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased” sisukord:

Eessõna – lk 7

Sissejuhatus – lk 11 “Lendavast välisajakirjanikust” saab Tohisoo “rootsi härra Kaarel”   

Esimene peatükk – lk 13 “Viola” heidab meid balti parunite varjumaailma

Teine peatükk – lk 24 Tutvun Toompea inimeste, kummituste ja traditsioonidega

Kolmas peatükk – lk 42 Balti parunid ja “seitse aastat”

Neljas peatükk – lk 49 Avastan Eestis mitmesuguseid rahvusi ja õpin tundma proua Bibkat ja tema “Kollast salongi”

Viies peatükk – lk 67 Rosen & Co, notar Riesenkampf ja teised Dickensi-aegsed kodukäijad

Kuues peatükk – lk 82 Tohisool uitab ikka veel kuningas Karli vari

Seitsmes peatükk – lk 102 Vana ühiskond puruneb, uus ehitatakse üles. Maareformi head ja halvad küljed

Kaheksas peatükk – lk 115 Ekeby majoriproua, tema kavalerid ja Kumna Meyendorffid

Üheksas peatükk – lk 134 Rootsi härra Kaarel raadab maad ja hakkab vaeste naabrite eestkostjaks

Kümnes peatükk – lk 150 Talupojad, mõisateenijad ja “Vanaparuni” mälestus

Üheteistkümnes peatükk – lk 166 Mängur Nilsi jälgedel

Kaheteistkümnes peatükk – lk 174 “Rasked” lapsed või “rasked” vanemad, poola maatöölised ja aedlinnaplaanid

Kolmeteistkümnes peatükk – lk 180 Baltisakslaste lahkumine ja nende saatus Kolmandas Riigis

Neljateistkümnes peatükk – lk 191 Eesti inkorporeeritakse Nõukogude Liitu

Viieteistkümnes peatükk – lk 207 Lõpetame majapidamise Tohisool ja lahkume kodunt

Kuueteistkümnes peatükk – lk 221 Võitleme GPU-ga viisa pärast, samal ajal kui töölisklass hakkab enamlaste võimu üle nurisema

Seitsmeteistkümnes peatükk – lk 234 Härra Botskarjov esineb päästeinglina, passikomissar “vabandab arusaamatuse pärast”

Kaheksateistkümnes peatükk – lk 243 Eestirootslased ja nende pealikud.  Saja kümne Pakri saarte elaniku ümberasumine Rootsi

Üheksateiskümnes peatükk – lk 251 Kojusõit  

23.juuni.97 
“Luup” Nr. 13 (44) 
Baroner, bönder och bolsjeviker i Estland 
tekst: Jüri Aarma

Just säärast rootsikeelset pealkirja üks raamat 1943.a. Helsingis trükituna kandis: «Parunid, talupojad ja bolshevikud Eestis». Tänavu Eestis ilmununa kohandas tõlkija võõrkeelse alliteratsiooni eestikeelseks assonantsiks: «Parunid, eestlased ja enamlased». Irriteeriv pealdis ja sedapuhku mitte lugemakutsuv pettus. Just neist kogu veerandtuhandelises trükises juttu  ongi. Omal ajal tähelepanuta jäänud, proovib raamat nüüd, 32 aastat pärast autori surma, uuesti lugejat leida.

Rootsi ajakirjanikul Carl Mothanderil õnnestus sõdadevahelises vabariigis jõuda sinna, kuhu eestlane naljalt ei pääsenud –  baltisaksa tolleaegsesse «õukonda». Viimane võiks vabalt olla ka ilma jutumärkideta, sest omamoodi õukonnaga tegu oligi.  Keiser küll puudus, aga kõikvõimalikke krahve-vürste-paruneid oli lausa jalaga segada. Äärmuseni konservatiivne ja  sajandipikkusi tavasid järgiv, valvas see seltskond kiivalt, et mõni madalama sordi esindaja nende sinist verd segama ei tuleks.

Mothanderi sissetung õnnestus üksnes aadelkonna ühe kõrgkihimehe, von Wrangeli pärijannaga poolsalaja abielludes. Autor  püüab naiivselt baltlasi eestlastele lähendada. Kummatigi tuleb tõrge just viimastelt. Hanno Kompus, eesti teatrimees, kelle. Mothander eestipoolseks katsejäneseks valib, pihib talle meie kõrgklassi tollaseid identiteediprobleeme.

Abielusidemete tõttu saab rootslane Kohila-lähedase Tohisoo mõisa omanikuks ja peab aastakümneid «Rootsi härra Kaarli»  nime all põllumehe ametit. Ja üsna edukalt. Mis ei tähenda sugugi seda, et terve Balti parunite klann sama jõukalt oleks  elanud. Nende tolmukorraga kaetud hiilguseriismeist ja hoolega varjatud vaesusest saame ka üsna põhjaliku pildi. Tallinnas oli  tol ajal nn. seitsme paruni taksopeatus, kus parunid autojuhtideks ja nii mõnigi saksa soosthochgeborene Frau tingis turul  odavat räime veelgi odavamaks.

Teatavasti pani sellele hiilgusele ja viletsusele paugu (nagu Eesti tolleaegsele elulegi) enamlaste sissetung ja Mothander oskab  nendegi rataste vahele jääda.  

Jäädes meelega maha ka mitmetest Vaterlandi-laevadest, satub ta pere 40. aastal GPU haardesse ja pääseb (teisigi päästes)  lausa imekombel siiski sõna otseses mõttes viimasele laevale.

Kõigest sellest raamat ongi ja paljust muustki: Toompea tarbetute hiigelkorterite arhitektuurist, vanalinna kummitustest,  eestlaste «mõisavargustest», tolleaegsest üsna korrumpeerunud riigielust. Mõni asi on tänapäeval oi kui tuttav.

Teos ise on kirjutatud lihtsas ajakirjaniku keeles ja Anu Saluäärel ka sama stiilselt eestindatud. Tõsi, rootslase tõde eestlase  kohta ei tarvitse igaühele meele järgi olla. 1944. aastal reageeris Ants Oras «Eesti Loomingus» raamatule igatahes üsna valuliselt. Kas ka tänane lugeja?