Carl Mothander – “Parunid, eestlased ja enamlased”
Meie mõisast jutustab siinse viimase mõisahärra Carl Mothanderi kirjutatud raamat “Parunid, eestlased ja enamlased”. Raamat on Anu Saluääre eestikeelses tõlkes välja antud “Ilmamaa” kirjastuse poolt 1997. aastal, originaal ilmus rootsi keeles juba teise maailmasõja ajal (“Baronen, bönder och bolsjeviker i Estland”, Helsingfors 1943).
Loomulikult ei olnud aadlielu kirjeldav raamat “kohane” lugemisvara nõukogude inimesele, seetõttu jõudis see teos eestikeelsena lugejateni poolesajandilise hilinemisega. Praeguseks on tal juba ajalooõpiku väärtus.
Toome siinkohal ära raamatu sisukorra ja Jüri Aarma tutvustuse raamatule (ilmus “Luubis” 23.06.1997).
Carl Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased” sisukord:
Eessõna – lk 7
Sissejuhatus – lk 11 “Lendavast välisajakirjanikust” saab Tohisoo “rootsi härra Kaarel”
Esimene peatükk – lk 13 “Viola” heidab meid balti parunite varjumaailma
Teine peatükk – lk 24 Tutvun Toompea inimeste, kummituste ja traditsioonidega
Kolmas peatükk – lk 42 Balti parunid ja “seitse aastat”
Neljas peatükk – lk 49 Avastan Eestis mitmesuguseid rahvusi ja õpin tundma proua Bibkat ja tema “Kollast salongi”
Viies peatükk – lk 67 Rosen & Co, notar Riesenkampf ja teised Dickensi-aegsed kodukäijad
Kuues peatükk – lk 82 Tohisool uitab ikka veel kuningas Karli vari
Seitsmes peatükk – lk 102 Vana ühiskond puruneb, uus ehitatakse üles. Maareformi head ja halvad küljed
Kaheksas peatükk – lk 115 Ekeby majoriproua, tema kavalerid ja Kumna Meyendorffid
Üheksas peatükk – lk 134 Rootsi härra Kaarel raadab maad ja hakkab vaeste naabrite eestkostjaks
Kümnes peatükk – lk 150 Talupojad, mõisateenijad ja “Vanaparuni” mälestus
Üheteistkümnes peatükk – lk 166 Mängur Nilsi jälgedel
Kaheteistkümnes peatükk – lk 174 “Rasked” lapsed või “rasked” vanemad, poola maatöölised ja aedlinnaplaanid
Kolmeteistkümnes peatükk – lk 180 Baltisakslaste lahkumine ja nende saatus Kolmandas Riigis
Neljateistkümnes peatükk – lk 191 Eesti inkorporeeritakse Nõukogude Liitu
Viieteistkümnes peatükk – lk 207 Lõpetame majapidamise Tohisool ja lahkume kodunt
Kuueteistkümnes peatükk – lk 221 Võitleme GPU-ga viisa pärast, samal ajal kui töölisklass hakkab enamlaste võimu üle nurisema
Seitsmeteistkümnes peatükk – lk 234 Härra Botskarjov esineb päästeinglina, passikomissar “vabandab arusaamatuse pärast”
Kaheksateistkümnes peatükk – lk 243 Eestirootslased ja nende pealikud. Saja kümne Pakri saarte elaniku ümberasumine Rootsi
Üheksateiskümnes peatükk – lk 251 Kojusõit
23.juuni.97
“Luup” Nr. 13 (44)
Baroner, bönder och bolsjeviker i Estland
tekst: Jüri Aarma
Just säärast rootsikeelset pealkirja üks raamat 1943.a. Helsingis trükituna kandis: «Parunid, talupojad ja bolshevikud Eestis». Tänavu Eestis ilmununa kohandas tõlkija võõrkeelse alliteratsiooni eestikeelseks assonantsiks: «Parunid, eestlased ja enamlased». Irriteeriv pealdis ja sedapuhku mitte lugemakutsuv pettus. Just neist kogu veerandtuhandelises trükises juttu ongi. Omal ajal tähelepanuta jäänud, proovib raamat nüüd, 32 aastat pärast autori surma, uuesti lugejat leida.
Rootsi ajakirjanikul Carl Mothanderil õnnestus sõdadevahelises vabariigis jõuda sinna, kuhu eestlane naljalt ei pääsenud – baltisaksa tolleaegsesse «õukonda». Viimane võiks vabalt olla ka ilma jutumärkideta, sest omamoodi õukonnaga tegu oligi. Keiser küll puudus, aga kõikvõimalikke krahve-vürste-paruneid oli lausa jalaga segada. Äärmuseni konservatiivne ja sajandipikkusi tavasid järgiv, valvas see seltskond kiivalt, et mõni madalama sordi esindaja nende sinist verd segama ei tuleks.
Mothanderi sissetung õnnestus üksnes aadelkonna ühe kõrgkihimehe, von Wrangeli pärijannaga poolsalaja abielludes. Autor püüab naiivselt baltlasi eestlastele lähendada. Kummatigi tuleb tõrge just viimastelt. Hanno Kompus, eesti teatrimees, kelle. Mothander eestipoolseks katsejäneseks valib, pihib talle meie kõrgklassi tollaseid identiteediprobleeme.
Abielusidemete tõttu saab rootslane Kohila-lähedase Tohisoo mõisa omanikuks ja peab aastakümneid «Rootsi härra Kaarli» nime all põllumehe ametit. Ja üsna edukalt. Mis ei tähenda sugugi seda, et terve Balti parunite klann sama jõukalt oleks elanud. Nende tolmukorraga kaetud hiilguseriismeist ja hoolega varjatud vaesusest saame ka üsna põhjaliku pildi. Tallinnas oli tol ajal nn. seitsme paruni taksopeatus, kus parunid autojuhtideks ja nii mõnigi saksa soosthochgeborene Frau tingis turul odavat räime veelgi odavamaks.
Teatavasti pani sellele hiilgusele ja viletsusele paugu (nagu Eesti tolleaegsele elulegi) enamlaste sissetung ja Mothander oskab nendegi rataste vahele jääda.
Jäädes meelega maha ka mitmetest Vaterlandi-laevadest, satub ta pere 40. aastal GPU haardesse ja pääseb (teisigi päästes) lausa imekombel siiski sõna otseses mõttes viimasele laevale.
Kõigest sellest raamat ongi ja paljust muustki: Toompea tarbetute hiigelkorterite arhitektuurist, vanalinna kummitustest, eestlaste «mõisavargustest», tolleaegsest üsna korrumpeerunud riigielust. Mõni asi on tänapäeval oi kui tuttav.
Teos ise on kirjutatud lihtsas ajakirjaniku keeles ja Anu Saluäärel ka sama stiilselt eestindatud. Tõsi, rootslase tõde eestlase kohta ei tarvitse igaühele meele järgi olla. 1944. aastal reageeris Ants Oras «Eesti Loomingus» raamatule igatahes üsna valuliselt. Kas ka tänane lugeja?
