Tohisoo mõisa peahoone kohta leiame ajaloolise lühiülevaate siinse viimase mõisahärra sulest ilmunud raamatust “Parunid, eestlased ja enamlased”.
“Tohisool, ei olnud vanaaegset “häärberit”. See sai valmis alles veidi enne Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal. Eelmine elumaja, mis oli ehitatud varsti pärast Põhjasõda 1720. aastatel, oli langenud 1905. – 1906. aastal tegutsenud mõisapõletajate ohvriks, kes esimese Vene revolutsiooni päevil, pärast Venemaale õnnetut sõda Jaapaniga, Läänemereprovintsides rüüstasid.
Sel viisil hävis rohkem kui kakssada viiskümmend mõisahoonet. 1906. aastal mahapõletatud hoone eelkäija, nelja kindlustustorniga ehitise, “kindluse”, nagu nimetati relvastatud mõisaid, põletasid venelased, minnes 1709. aastal Tallinna ründama.
Sellest vanemast Tohisoost on järel ainult neli küngast läbi pargi voolava Keila jõe teisel kaldal. Läheduses leiduvad ühe veel vanema maja alusmüürid. Selle maja saatusest pole midagi teada.” (C. Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased”; Ilmamaa, 1997; lk. 85.)
Peahoone on suur kivihoone, mis oli algselt peamiselt ühekorruseline. Jõepoolses fassaadis on seitsme aknaga kahekordne keskosa ja esifassaadis vaid kitsas ehitusosa peaukse kohal. Hiljem on esifassaad kogu ulatuses ehitatud kahekorruseliseks. Hoone omab keskmise kõrgusega soklikorrust, mis on laotud puhta vuugiga meisterliku müüritehnikaga lõhutud maakivist, nurkadel ja avade äärtel on plokkideks klombitud kivid laotud hambuvate kvaadritena.
Hoonet kattis algselt viilkatus, millel keskosa oli tagafassaadis kõrgem seal asuva kahekordse ehitusosa tõttu moodustades nii kelpkatuse. Räästakarniisid on laiad ja tugevalt eendatud, profileeritud, nendest allpool kulgeb kitsas profileeritud vöö.
Hoone keskosas, peaukse kohal olev algne kitsas kahekordne ehitusosa seinapinnast ei eendu. Sellel on 4 pilastrit, millede vahel keskel on kahepoolega uks-aken, äärtel aga kitsad, ühepoolsed kolme ruuduga aknad. Räästakarniis kordab põhikorpuse karniise, on vaid vähe kitsam. Keskmise akna kohal on väike kolmnurkviil. Seda ehitusosa katab attikale lähendane frontoon, mis on kaetud 4 liseenile toetuva profileeritud karniisiga.
Ligilähedaselt sarnaselt on kujundatud ka hoone maanteepoolne otsaviil ärklikorrusel, lisaks on põhikorruseaknad siin kaaraknad, mis muudavad selle otsafassaadi üheks kaunimaks kogu hoonel.
Esifassaadi keskosas on alumisel korrusel hoonest eenduv lameda katusega viietahuline esik, mille peal on rõdu. Kõrge valgmikuga peauks on oma algse ilme kaotanud, samuti on lammutatud tema eest kõrge, alt laienev kivitrepp, nüüdne peauks on toodud maapinnale.
Esifassaadil on tugevalt eenduvad kumerdatud nurkadega külgrisaliidid, mida esiküljel kaunistavad kaks pilastrit, mille vahel kaks sihvakat akent. Risaliiti katab lihtne üheastmeline frontoon, mille keskel on ümaraken. Räästakarniis piiritleb ka risaliiti ja ümarakna kohal ületab selle poolkaares.
Põhikorpuse aknad esifassaadis on paigutatud ühtlaste vahedega. Nad on ühendatud aknalaudade joonel kulgeva vahekarniisiga. Aknad on kitsad, 4-ruudulised ja omavad ülal astmelise äärise, nõndasamuti on ka külgrisaliitide akendel. Samalaadsed on madalad sokliaknad kõikide pühikorruse akende all.
Ka tagafassaad on elava liigendusega seinapindadega, vaid kergelt eenduvaks ehitusosaks on lai ja kahekordne keskosa. Hoone keskteljel on kolme aknavahe laiuselt alakorrusel tugevalt eenduv palkon, mis reljeefist tingituna omab kõrget soklit. Kaasajal on palkon ehitatud kinniseks – sammaste vahel on suured tiheda ruudustikuga aknad, algselt oli see aga lahtine.
Selle esiküljel on 4, külgedel aga 1 täis- ja 1 poolsammas, mis kandsid laia rõdu teisel korrusel. Sambad on võrdlemisi massiivsed, neljatahulised, talumivööde ja karniisidega. Nende vahel on kivirinnatis. Keskmiste sammaste ees on väike terrass, mis eendub poolringikujuliselt. See omab madala kivirinnatise. Terrassilt laskuvad külgedele kõrged ja kitsad trepid. Need on ääristatud raidkivist kivirinnatisega ja all lõpetatud madala neljatahulise tulbaga. Terrassi sokkel on laotud krohvimata maakividest.
